reede, 4. jaanuar 2019

Kojusaabumine, jõulud ja Loosalu matk

Sel aastal oli kalender sõbralik. Kuna tööleping lõpeb 23. detsembriga ja see oli pühapäev, saime kodumaile sõita juba reedel, 21.detsembril. Olin ise enda vastu ka varasematest aegadest veidi lahkem ning tegin laevapiletid Helsingist lõunasele, 15.15 väljuvale Eckerö Linele. Tavapäraselt olen just viimastel aegadel sõitnud õhtuse Viking Linega (kõige soodsamad hinnad), kuid siis pean nii Helsingis kui Tallinnas sõitma pimedal ajal. Aga olen juba ikka päris pikka aega siin ilmas elanud ning elatud aastate koorem on just viimasel aastal pimedas sõitmise vastu protestima hakanud. Tallink oma liig kõrgete pileti hindadega jäi lihtsalt iseenesestmõistetavalt valikust välja. Kuigi egas Eckerögi eriti odav polnud, kuid siiski Tallinkiga võrreldes 20.- euri odavam. Ja kuna nagunii töölepingud on ajutised, on iga euro ikkagi enne väljaandmist vajalik üle kaaluda. Et kas ostetav on kaalukam kui vaevaliselt teenitud euro, mis ära pean andma.
Tallinasse jõudsin ikkagi pimedas. Ja sadamast väljasõit ei olnudki sõit, vaid pooletunnine vaevane liikumine ja seejärel seisak. Pikk seisak. Olin juba paarkümmend minutit liikumatult ummikus istunud ja ma ei teagi, kui pikalt seal oleksin pidanud veel istuma. Mul oli küll veel ehk võimalus suure rekka tagant Kultuurikatla poole keerata ja seega teistkaudu koduteele asuda, kuid väsimus ei lubanud mul õiglast hinnangut anda, et kas on ikka ruumi väljakeeramiseks ja auto mõlkimisega ei soovinud ka riskida. Sättisin end moraalselt valmis hinnanguliselt vähemalt tunnikeseks kui mitte kauemaks ummikusse istuma, kui selgus, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem: mind päästis üks kärsitu ja tegus noormees, kes end ringteel veel eriliselt ummikusse sõitis ja sealt pääsemiseks olnuks vajalik minu auto eest ära saada. Tema kaasabil keerasin rekka tagant välja ja voila! kodutee algas! Veelkordsed tänud talle ka siinkohal!
Jõulud möödusid tavapäraselt. Kõik lapsed tulid koju, käisime surnuaiaringil ja vahepeal oli Jõuluvana suured kingikotid kuuse alla toonud, sõime verivorsti ja hapukapsast, kartulit ja hapukapsas hautatud suitsuseapõske...Lapsed jagasid kingid laiali. Teistelt küsiti salmi, kuid mina sain kingi niisama kätte. Protestijatele sõnas kingijagaja Mihkel, et tema võib salmi lugemata kingi saada, sest tema on vana. Ok, ometi keegi oskab hallpead hinnata! Seejärel puges vanaisa ka vanaduse taha.
Tegelikult ma vaatasin väikese võõristusega seda kinkide kuhja, mis lapsed said. Sest kui midagi on ikka liiga palju, siis ei osata seda ka hinnata. Vähemalt minule näis nii. Aga mida tean mina, kellel oli lapsena kogu lapsepõlve jooksul vaid paar tselluloidist mänguasja ja Jõuluvana tõi heal juhul igal aastal vaid paar kommipakki, ei ühtki mänguasja! Olin kommide ülegi õnnelik. Ajad on lihtsalt teised ja kui nüüd ikka puldiga autot ja lennukit ja helikopterit jms jõulukingiks ei saa, siis polegi nagu korralikku kinki olnud. Ok, see selleks. Ega ma ei virise ega kurda, lihtsalt märgin ära oma mõttekese.
Minu isiklik parim kink on matk loodusesse. Ja selle ma korraldan enamasti ise. Ise tehtud, hästi tehtud, eks ole!
Seekord kujunesid asjaolud nii, et käisime 30.detsembril ja vaid kolmekesi. Teised olid selleks ajaks juba vanemate ja ühtlasi ka vanavanemate lume jalgelt pühkinud. Kes kus: kodus või mujal külas. Ja vanaisa selg ei kannata enam mingit retke. Isegi kolmandale korrusele on piin minna. Teise korruseni on normaalne veel, edasi läheb raskeks. Kuigi ta käib. Ja ei kurda. Aga kannatab.
Et siis matk ja ikka rabamatk ja Loosalu raba seekord.
Auto jätsime rabasse viiva tee algusest veidi edasi väikesele metsalagendikule. Sest autode järgi hinnates on paljud loodust ja rabamatka hindama hakanud, nii et päris raja alguses enam autokohti polnudki.
Ilm oli pime ja sompus. Meie kodukraad näitas küll paar pügalat külma, kuid puudel ja põõsastel pärlendasid sulalume piisad. Rabapinna kõrgemad kohad (pokutaolised moodustised) olid jäätunud, madalamadtesse kohtadesse sattunud jalg sai aga märjaks. Loosalu järv oli jääs ja jääd jätkus kallastelegi. Ilus oli. Väga ilus. Ja lastele lustilik. Tee rabasse mineva laudteeni oli jäätunud ja libe. Niiet lapsed pidevalt kukkusid. Küll tahtlikult ja mõnikord isegi tahtmatult. Kuna minu möödunud aasta läks libedal jääl kukutud õlavigastuse nahka, olin teel äärmiselt ettevaatlik. Läks õnneks! Ei kukkunud kordagi.
Pilte tegin ka. Telefoniga. Ja siit siis tulebki rabamatka pildirida:















neljapäev, 11. oktoober 2018

Repovesi Kansallispuisto ja Jaala ümbruse aadressid, lühitutvustused

Tegime eelmisel nädalavahetusel, so 6 - 7. oktoober, paaripäevase tiiru Soomemaal Kouvola kandis. Eesmärgiks tutvuda Repovesi Kansallispuisto vaatamisväärsustega.
Kuna jõudsime vaid väikese osa rahvuspargist läbi uudistada, kirjutan siis eelkõige parklate aadressid, kust vastavate vaatamisväärsuste juurde saab.

Lapinsalmen pysäkointialue
Riippusillantie 55, Kouvola

Sealt pääseb Ketunlenkki 5 km pikkusele ringrajale. ( Lapinsalmi - Katajavuori - Kapiavesi - Lapinsalmi ). See on ühtlasi ka parim rada paigaga tutvumiseks.
Kuna Lapinsalmi rippsild oli sel suvel sillal korraga liigsuure inimeste arvu viibimise tõttu kahjustada saanud, oli sild kinni ning meie sealviibimise ajal koguni eemaldatud. Seega, silda netu, ning ringraja asemel hoopis paar edasi-tagasi otsa. Üks lühem, teine pikem.
Et saada üle vee, st Kapiavesi järve, sai kasutada trossparve (Rebaseparv), Ketunlossi (Fox ferry)
Selle raja sain väikeste mööndustega läbitud.

Lapinsalme parkimisplatsilt läheb ka teisi matkaradu.


Saarijärven pysäkointialue
Kuismantie 990, Kouvola

Siit on ca 3 km pikkune rada kuulsale Olhavanvuorelle ja Mustalamminvuoren vaatetornini ja ca 2,5 km Kirnuhuokoole (Kirnuhuokoon)

Arvasin, et võtame Saarijärve parkimisplatsilt lähtuvad matkarajad ette teisel päeval, kuid mõningate asjaolude tõttu jäi see kahjuks ära. Käisime lihtsalt teisi radu.


Tervajärven pysäkointialue
Kivisilmäntie 720, Kouvola

Sellelt parkimisalalt pääseb kogu alale. Jalgsi uuele Tervajärve matkarajale või veeteed mööda paadiga.


http://www.luontoon.fi/repovesi/palvelut : link, mille alt leiab rajal olevad nn teeninduspunktid. (WC, lõkkekohad jne)

http://www.luontoon.fi/repovesi/reitit : selle lingi all on Repovesi Rahvuspargi matkaradade kirjeldused ja parkimispaikade aadressid.


Nonii, vahepeal on küll paari nädala jagu vett merre voolanud, kuid jätkan nüüd siis taas.



Ööbisime pisikeses hubases Aurantola mõisahotellis. Aadress:
Auratolantie 525, Jaala

Kui ööbid hotelli tubades, on hinna sees hommikusöök. Kui mökkides või mujal ja soovid hommikueinet, on hind ühele 8.- euri.
Toit oli mitmekesine ja maitsev. Soovitan.


Jaala vaatamisväärsused:
Heisanharju
Viitasentie, Kouvula

Ega see nii lähedal Aurantolale polnudki kui arvata võis. Sama palju maad oleks olnud Repovesi Kansallispuisto Saarijärven pysäkointialuelle. Iga kell eelistaks viimast.

Enne Heisanharjut jääb Lahnavuori (Kouvola), kust avaneb vapustav vaade Lahnajärvile. Mingil ajal oli suurvesi küll teed Lahnavuorile kahjustanud, kuid siiski ettevaatlikult sõites pääses läbi ja käik oli seda väärt.

Heisanharju on samuti kaunis oma mõne matkarajaga, kuid siiski üsna sarnane maastik kõigil matkaradadel ja kui peaks valima, jätaks Heisanharju ära.


Hiidensaari
Hiidensaarentie (Jaala)

Sinna seekord lihtsalt ei jõudnud. Aeg sai enne otsa.


Sealkandis on vaatamisväärsusi muidugi veel. Üks nendest näiteks UNESCO pärandkultuuri alla kuuluv Verla puuhiomo ja pahvitehdas.





laupäev, 10. veebruar 2018

Enne Hurghadat

Pagas 15 + 5
Minu äraantavas pagasis on kõige kaalukam kohver ise. Kaalu lisamiseks pistan kohvrisse fotoka statiivi.
Suveriided kaaluvad vähe-vähe. Kuna õhtud ja ööd Hurghadas külmad, siis Tallinna lennujaama sisenen nagunii sooja pusa ja pikkade teksadega. Seega kõige raskemad riided on seljas.

Ilmateade lubab homseks +28. Pistan lühikesed püksid käsipagasisse, enne maandumist panen jalga. Ei taha kohe pikkades pükstes hauduma hakata. Või peaks pika seeliku panema, sest mine neid egiptuse mehi tea...ja kombeid... Jah, otsin mingi kombeka suveseeliku üles. Kui mul üldse on...kombeliselt väljanägevat seelikut.


Tripist loen, et:
Kaasa kohvipuru ja kui ilma musta leivata ei saa, siis seda ka. Mees ilma ei saa, pistame pätsi pagasisse. Võileiva käsipagasisse ja lennukisse kaasa, sest vähemalt Sitsiilia reisil oli küll lennukitoit suur jama ja kallis jama. Kohvrisse ka esimene eine kaasa. Kohe ju ei torma süüa otsima. Aga vanainimene on nõrk, tahab palju energiat.

Käsipagasisse fototarbed, tahvelarvuti, raamat.
Valuvaigistid äraantavasse pagasisse? Appikene, kas ma ikka tohin need kaasa võtta?
Uurisin Välisministeeriumi kodulehelt. Ei leidnud infot.
Infot saab ainult Ravimiametist või Egiptuse saatkonnast. Need aga L P ei tööta.
Ok, igasuguste jamade ärahoidmiseks jätan valuvaigistid koju.
Õpin selgeks sõna PAINKILLER ja katsun kohalikust apteegist abi saada. Ehk soojus, päike ja soolane merevesi on ka lisaabijõududeks.
Vot, seda see siis tähendab kui hakkad alles viimasel päeval enne reisi reisile mõtlema. Probleemid jäävad õhku. Aga varem ma lihtsalt ei suutnud valutava õla tõttu muule kui kõige hädapärasemale mõelda. Ja tänane kõige hädapärasem tegevus ongi kohvri pakkimine. Ning reisi teoreetiline ettevalmistus.

Niisiis: mida vähem träna kaasas, seda kergem. Kaasa ainult hädavajalik. Pliiats ja paber kindlasti pidevalt kaasasolevasse kotti, sest minu inglise keel on ....no ei ole. Kirjapilti mõistan, hääldada ei mõista ja kui hääldan, siis pidavat kõva võru aktsent küljes olema. No siis vähemalt kirjutan. Kui kohalikud lugeda oskavad?! Aga ega ma ei pabista, olen siiamaani hakkama saanud, saan ka edaspidi. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Niisiis osa 2: Kuhu minna, mida teha.
Trip.ee link kui miskit üle korrata vaja.

  • Zahhabia ranna korallid
  • peatänav, kaubandus, fix hinnad kauplustes, odavamad kui tänavalt isegi kaubeldes võimalik saada on
  • alkopood 24 t peale saabumist (kange alko odav, võib asendada mingil määral valuvaigistit) kus on?
  • Luxorisse kohalikega 45 USD inimene?
  • EI Novatoursi linnaekskursioonile! Kallis ja mõttetu.
  • Esmaspäeval Ivoga sukelduma. Broneeritud. On küll kallim kui kohalikega, kuid toetame Eesti ettevõtlikke inimesi. Tema fb-leht.
  • Hurghada Marina pikk sadamatänav, pole kohalikke. Meie hotellile lähedal.
  • Kuningate org ja  ingliskeelne ja Reisiguru . Sissepääsupilet 10 euri või 40 kohalikku. Selle eest saab 3 hauda külastada. Tutanhamoni haud eraldi 100 kohalikku. Olevat ületähtsustatud.
  • Luxor Estravel, loen Vanakoolimehed, kohalik firma RAMASHKA TOURS privaattuur Luxorisse 80 euri per face.
  • Hurghada liinibusside sõiduplaan
  • Akvaarium Hurghadas?
  • Liivalinn. Senzo Mall ja selle kõrval liivalinn.
  • taksoga Kairosse püramiide vaatama 500 + 500 km, 5 + 5 tundi 100 USD. Püramiidid on alates kell 16.00 lukus värava ja aia taga
  • 12 km kaugusel sisemaale jääb Egiptuse kõrguselt teine 2187m mägi Sha´ib al-Banat, Egiptuse aafrika osa kõrgeim tipp
  • google maps liinibussiga Luxorisse
  • Hurghada koduleht
  • google maps Hurghada

Näpunäiteid:

hotellis parim rõduga nurgapealne tuba. no unistada ju võib...

Sularaha soovitatav kohapeal dollariteks vahetada, sest 1 euro= 1 dollar kaubanduses

Poed Hurghada kesklinnas

hotellist jääb kesktänav ca 100m kaugusele

Anda taksojuhile mõni dollar ja lasta sõidutada linnas ringi, näeb päriselu. Palgad keskmiselt 75-150 USD kuus. Seega ka mõni dollar on suur väärtus.

kus on hotelli tegelik rand? mitte ei ole 100-200 m paremale. rannad tasulised.

korallriffidega rand asub linna põhjaosas

El  Dahar - vanalinn, turg, postkontor, kaugliinide bussijaam
Sakkala - odavate hotellide piirkond
El Memsha - prominentide piirkond


PS. Kuna on kavas sealkandis omapead seigelda, registreerisin meid ka välisministeeriumi kodulehel ära.

teisipäev, 10. oktoober 2017

Letojanni pildis

Letojanni pildid.

Mereäärne tänav, kus asus ka meie hotell ja kuhu suured bussid liiklema ei mahu.
Igal hommikul on näha majade juures prügipambukesi. Kuskil kella 10 paiku tuleb prügiauto ja autojuht korjab hoolikalt kõik pambukesed kokku.
Muuseas, ka prügikott on võimalik nööriga ülevalt korruselt alla lasta. Nii et oma igapäevasest prügist lahtisaamiseks ei pea jalgu trepist allatulekuks kulutama.




See on mereäärse tänavaga paralleelselt kulgev kõrvaltänav. Arvatavasti peatänav, sest sellel tänaval asusid kõik tähtsate organisatsioonide ja asutuste hooned. Kirik, politsei, i-punkt, reisibüroo, põhilised kauplused....Paremale jääb linna peaväljak (Francesco Durante väljak).
Ka siia tänavasse ei mahu suured bussid.



Kitsastest oludest tingitud arhidektuur. On ju linnakese vanem osa mägede ja mere vahele surutud.



Tee viib mäe alt läbi.


Traditsiooniline kohalike elanike kitsas tänav.



Kitsaste tänavate kaubikud.



Pühapäev on puhkepäev.



Üks hea väike uunikum. Ikka jätkuvalt kasutuses.



Reklaamauto, pisike Fiat. Seisis õhtuti meie hotelli mererestorani ees. Auto uksel Sitsiilia märk kolmjalg trinacria, mis on nii õnne, päikese kui ka Sitsiilia sümbol. Sitsiilia algne nimi oligi Trinacria, mis tulenes saare kolmnurksest kujust.



Pühakute kujud kuuluvad iga küla ja linna ja linnakese juurde. Foto näpsatud bussiaknast.




Saint Joseph`i kirik. Astusime sisse. Panime küünla pühaku auks ja iseenda hea käekäigu tarbeks.



Igapäevaelu:
Postiljon on käinud

Peale siestat läheb neegrimees taas oma kompsuga tänavale
turistidele kaupa müüma.
Nad ei olnud eriti pealetükkivad. Lasid suhteliselt rahulikult
kaupa uurida.
Üldiselt sitsiillastest kaupmeestel olid oma poed-poekesed,
tänavatel müüsid kaupa vaid sisserännanud.

Keegi oli tellinud hulgim mingit rohelist dekoratiivmaterjali.
Kuna uksekella peale see keegi välja ei ilmunud,
jäeti kaup rahumeeli tänavale ukse ette.
Väikelinn ju, kõik tunnevad kõiki.

Kohalikud jutuhoos

Turist tutvub bussipeatusega, kust järgmisel hommikul
Etna vallutuse bussile minna.

Sidrunid küpsevad 

Viigikaktuse viljad on küpsed


Kohalik tangib veenõusid

Kell on peaaegu kaks,
lapsed tulevad koolist.

Lapsevanemad on lastel vastas,
oma koolikotti tuleb aga ikka ise
järgi vedada.

Liikluseeskirjad on soovitava nõuandega.
Tulin autoga lapsele kooli vastu, pargin auto bussipeatusse,
bussi alale, sest praegu sinna nagunii bussi ei tule.
Bussi peatusse saabumise ajaks olen juba minema sõitnud.

Kitsaste olude liiklus oli tegelikult hästi sujuv ja rahulik. Vaid kohalikele arusaadavate reeglite järgi anti teed ja oodati kannatlikult oma sõidujärjekorda. Mõlgitud autosid-busse oli, kuid hämmastavalt vähe.

Raudteejaam

Rongiliiklus oli tööpäeviti tihe

Durante väljak ja ausammas

Pühapäev on spordipäev

Esimene jooksjate rinne (lapsed) on stardis

Auhinnalaud

Pealtvaatajad on end hubaselt paika sättinud

Igas korralikus linnas on ka jõgi, enamasti kuiva jalaga läbitav. Vihmaperiood on talvel.



Ja Letojanni teema lõpetuseks mõned vaated meie hotelli katuselt: