Tallinasse jõudsin ikkagi pimedas. Ja sadamast väljasõit ei olnudki sõit, vaid pooletunnine vaevane liikumine ja seejärel seisak. Pikk seisak. Olin juba paarkümmend minutit liikumatult ummikus istunud ja ma ei teagi, kui pikalt seal oleksin pidanud veel istuma. Mul oli küll veel ehk võimalus suure rekka tagant Kultuurikatla poole keerata ja seega teistkaudu koduteele asuda, kuid väsimus ei lubanud mul õiglast hinnangut anda, et kas on ikka ruumi väljakeeramiseks ja auto mõlkimisega ei soovinud ka riskida. Sättisin end moraalselt valmis hinnanguliselt vähemalt tunnikeseks kui mitte kauemaks ummikusse istuma, kui selgus, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem: mind päästis üks kärsitu ja tegus noormees, kes end ringteel veel eriliselt ummikusse sõitis ja sealt pääsemiseks olnuks vajalik minu auto eest ära saada. Tema kaasabil keerasin rekka tagant välja ja voila! kodutee algas! Veelkordsed tänud talle ka siinkohal!
Jõulud möödusid tavapäraselt. Kõik lapsed tulid koju, käisime surnuaiaringil ja vahepeal oli Jõuluvana suured kingikotid kuuse alla toonud, sõime verivorsti ja hapukapsast, kartulit ja hapukapsas hautatud suitsuseapõske...Lapsed jagasid kingid laiali. Teistelt küsiti salmi, kuid mina sain kingi niisama kätte. Protestijatele sõnas kingijagaja Mihkel, et tema võib salmi lugemata kingi saada, sest tema on vana. Ok, ometi keegi oskab hallpead hinnata! Seejärel puges vanaisa ka vanaduse taha.
Tegelikult ma vaatasin väikese võõristusega seda kinkide kuhja, mis lapsed said. Sest kui midagi on ikka liiga palju, siis ei osata seda ka hinnata. Vähemalt minule näis nii. Aga mida tean mina, kellel oli lapsena kogu lapsepõlve jooksul vaid paar tselluloidist mänguasja ja Jõuluvana tõi heal juhul igal aastal vaid paar kommipakki, ei ühtki mänguasja! Olin kommide ülegi õnnelik. Ajad on lihtsalt teised ja kui nüüd ikka puldiga autot ja lennukit ja helikopterit jms jõulukingiks ei saa, siis polegi nagu korralikku kinki olnud. Ok, see selleks. Ega ma ei virise ega kurda, lihtsalt märgin ära oma mõttekese.
Minu isiklik parim kink on matk loodusesse. Ja selle ma korraldan enamasti ise. Ise tehtud, hästi tehtud, eks ole!
Seekord kujunesid asjaolud nii, et käisime 30.detsembril ja vaid kolmekesi. Teised olid selleks ajaks juba vanemate ja ühtlasi ka vanavanemate lume jalgelt pühkinud. Kes kus: kodus või mujal külas. Ja vanaisa selg ei kannata enam mingit retke. Isegi kolmandale korrusele on piin minna. Teise korruseni on normaalne veel, edasi läheb raskeks. Kuigi ta käib. Ja ei kurda. Aga kannatab.
Et siis matk ja ikka rabamatk ja Loosalu raba seekord.
Auto jätsime rabasse viiva tee algusest veidi edasi väikesele metsalagendikule. Sest autode järgi hinnates on paljud loodust ja rabamatka hindama hakanud, nii et päris raja alguses enam autokohti polnudki.
Ilm oli pime ja sompus. Meie kodukraad näitas küll paar pügalat külma, kuid puudel ja põõsastel pärlendasid sulalume piisad. Rabapinna kõrgemad kohad (pokutaolised moodustised) olid jäätunud, madalamadtesse kohtadesse sattunud jalg sai aga märjaks. Loosalu järv oli jääs ja jääd jätkus kallastelegi. Ilus oli. Väga ilus. Ja lastele lustilik. Tee rabasse mineva laudteeni oli jäätunud ja libe. Niiet lapsed pidevalt kukkusid. Küll tahtlikult ja mõnikord isegi tahtmatult. Kuna minu möödunud aasta läks libedal jääl kukutud õlavigastuse nahka, olin teel äärmiselt ettevaatlik. Läks õnneks! Ei kukkunud kordagi.
Pilte tegin ka. Telefoniga. Ja siit siis tulebki rabamatka pildirida:
