Letojanni. Hotell

Esialgul plaanitud igaõhtused postitused päeval toimunust jäid kahjuks ära. Kuigi vastupidiselt välja kuulutatule, oli Wi-Fi ühendus ka hotellitoas täitsa olemas, kuid päevad kujunesid pikaks ja õhtuks oli vaim blogimiseks liialt väsinud.
Muidugi oma osa õhtusele loidusele andis kindlasti ka rikkalik õhtusöök. Õhtu-õhtult oskasin küll toidu valikul ja tellimisel tagasihoidlikumaks jääda, kuid siiski, erinevad kohalikud maitsed oli vaja järgi proovida, hästi valmistatud hõrgutavad road... kes neist suudaks loobuda!
Hommikune buffet-laud oli tagasihoidlikum, kordus sama valikuga hommikust hommikusse ja seetõttu suurt pugimise vajadust erinevate maitsete proovimiseks ei tekkinud. Kohvi pakuti nelja sorti (mina eelistasin väike latte macciato ja väike cafe americano), + kakao ja kuum vesi tee jaoks. Mahlavalik oli tagasihoidlik ( 3 sorti: ananass, punane apelsin, apelsin) ja pigem suhkrulahus kui puhas mahl.
Lõuna oli tavaliselt väljaspool hotelli ja mina suutsin vaid kahel päeval süüa. Ülejäänud päevadel kui reisikaaslane lõunasööki nautis, piirdusin mina vaid kohviga.
Hotellituba oli pisike, rõdu külgvaatega merele. Killuke merd paistis tõesti, ei või nuriseda. Meri üle tee vaid mõnekümne meetri kaugusel. Ja egas rõdul istumiseks eriti mahti ei jäänudki, maailm ootas ju avastamist. Õhtuti peale hotellinaasmist oli veel valge, kuid peale õhtusööki oli õues juba pime ning merd nagunii ei näinud.
Kolmetärnihotell. Ei midagi erilist, kuid minu jaoks siiski piisavalt hubane. Hotelli retseptsioonis töötasid kaks lahket meesterahvast ja üks pahur naisterahvas. Seega küsimuste tekkimise puhul valisime, millal küsimusega välja tulla. Kuigi, egas mingeid erilisi küsimusi ei tekkinudki. Hotelli poolt oli kõik kenasti lahendatud, turismifirma poolt... khm...khm...Üldiselt tänu reisikaaslase väga heale inglise keele oskusele ja meie varasematele reisikogemustele toetudes saime kenasti ka ise hakkama.
Rand oli kiviklibune ja nagu eelnevalt öeldud, läks kiiresti sügavaks. Minusugune mitteujuja solberdas sealsamas kalda ligiduses. Tavaliselt käisime ujumas/suplemas hommikuti ja õhtuti. Paaril päeval olime ka päeval natuke kauem rannas, kuid erilist rannatuju millegipärast ei tekkinudki.
Vesi oli vist soojem kui õhk, õhutemperatuur oli üle 25 kraadi. Päikesepaistel muidugi tunduvalt kuumem.
Tugevama tuulega tekkis murdlaine ning oli oht, et tuul toob meduusid randa. Üldjuhul siis meres ei käidud, kuid mina tahan ju kõike omal nahal ära proovida. Meduuse õnneks ei olnud, kõrvetada ei saanud, lasin end lihtsalt lainel randa sõidutada. No peale minu oli mõni uudishimulik lainel surfaja veel.
Hotellist veel niipalju, et meie hotellitoa rõdu vastas oli naabermaja rõdu linnupuuridega. Igal hommikul kell 6.29 avasid linnukesed oma noka ja laulsid väsimatult pimeduse saabumiseni. Tsikaadide siristamist aga kuulsin vist kogu ärkvelolekuaja.

Aga nüüd pildid:

Hotell

"Nii rohtu kasvanud, mitte keegi ei ole seda rohinud",
oli lapselapse kommentaar.

hotelli sisehoov

vastasrõdu

sõbrakesed-laululinnud

vastasrõdu sõbrakesed

hommikune rand

hommikune rand vaatega Taorminale

Hingematvad päikesetõusud

170917

170917

180917
olin eelmisel päeval päikesetõusu pildistanud,
kuid igal hommikul on eriline,
jooksin hotelli tagasi
fotoaparaadi järgi

180917

180917

Ja lõppu veel üks õhtune pilt hotellist

210917

Sitsiilia. Esimene päev

Varahommik Eestimaal. Vihma sajab juba mitmendat päeva. Hall, sompus ja udune. Ärasöit kell neli. Lennujaamas kohtusime reisikaaslasega esimest korda silmast silma. Tore!
Kella kuuene lend Vilniusse väljus ligemale pool tundi hiljem. Vilniuses enam passima ei pidanud, istusime kohe ymber Catania lennule. Veidi yle kolme tunni ja silmapiirile ilmus Etna. Must mägi kaugelt ja körgelt, st lennukist vaadatult. Aga vöimas mägi.
 Olin tellinud lennukis toitlustuse. Ja nagu elu näitas, öieti tegin. Mahatulek, pagasi ootamine, transfeer lennujaamast hotelli...köik vöttis aega ja isegi peale lennukitoitu oli löpuks hotelli jöudes köht tyhi. Ettenägeliku inimesena olid kohvris kaasas singileivad ja saiakesed. Tegime kohvi ja see päästis palju me maailmast.

Esimesed muljed:
Peale vihmast ja jahedat Eestimaad oli naljakas kogeda, et vaid möne lennutunni kaugusel on soe-soe-soe ja päikseline. Palju valgust. Ma armastan valgust. Minu jaoks on kodused hämarad sygis- ja talvepäevad ysna rasked.
Transfeeril lennujaamast hotellini nägime juba maastikku. Söit oli kaunis pikk. Suured vöimsad kaktused haljastuses. Pikkade rivide kaupa! Kaktustefänni syda pöksus röömsasti. Majad mööda mäekylgi ronimas. Kohati körbenud maastik.
Hubane hotell. Rödu kylgvaatega merele.
Letojanni. Pisike linnake. Enamasti vaid mereäärne tänav turistide päralt. Kohalikke on ohtralt ja nad elavad turistide körval mönusalt oma elu. Nägime, kuidas puuviljaauto söitis maja ette, teisel korral elav pereema pani korvi raha, lasi nööriga korvi alla. Myyja vöttis raha ja asetas korvi soovitud kauba. Kaup korviga tömmati yles tagasi, viisakad tänusönad, ja auto söitis järgmise maja ette.
Aga yldiselt oli linnake vaikne. Kella kahe ja kolme ja nelja paiku kui me seal ringi vaatasime. Liiklust peaaegu yldse mitte ja inimesigi vaid yksikuid. Siesta aeg. Meie aga nautisime soojust.
Hiljem käisime kohalikus kirikus ja kaubatänaval. Sisseoste veel ei teinud.
Ujumas käisime. Vesi oli selge, läbipaistev ja soe. Kiiresti läks sygavaks.
Öhtusöök hotellis oli omaette elamus.
Köhud olid kella poole kaheksaks juba päris tyhjad. Salatit kuhjasime taldriku täis. Maitsev. Ja köhtki sai täis. Aga siis selgus, et... kas lasanje vöi supp? Valisime lasanje. Suus sulava. Köht oli kyll täis, kuid nii maitsvat rooga oli patt taldrikutele jätta. Imekiiresti asendati tyhjaks söödud lasanjetaldrikud praeportsudega. Mis vöimatu, see vöimatu! Suutsin vaid huvitava maitsega tundmatut taime koos praekastmega syya. Magustoidu ajaks lasime lihtsalt jalga.
Pikk päev selja taga, uitasime siiski veel natuke öhtuses linnakeses ringi. Aga palju enam ei jaksanud. Reisikaaslane läks tuttu, mina tulin hotelli fuajeesse kodustega suhtlema ja blogima. Wifi on vaid hotelli fuajees.
Pilte on ka möned, kuid need lisan peale reisi.

Aja jälg Eesti vaibal

Selline pealkiri siis vaibanäitusel. Seal püsinäituse osas, kuhu tagasi läksin ekstra vaipu vaatama.
Ja õieti tegin, sest väsimusest hoolimata sain meeldiva elamuse.

Mõned kehvad pildid:

Need kaks on Anu Raua gobeläänid.

Ning siitmaalt näitusel olnud vaibad:

Ussikuningas
Esimene kunstniku kavandatud vaip Eestis.
Kunstnik Oskar Kallis

Anu Raud "Koda"

Saanitekid

Juuru kihelkonna hobuseteki järgi tellitud
plakatlik vaip.
Telliti 1949. aastal Kunstifondi Tartu osakonnalt
ja pandi see Eesti Rahva Muuseumi
direktori kabineti seinale.
Rahvuslik vorm sotsialistliku sisuga.

Jah... mis oskan ma öelda?! Vaid seda, et kui oleksin noor ja saaksin uuesti oma eluteed valida, õpiksin vaibakunstnikuks.


Üks päev, viis tundi, ja sellest 6 blogipostitust. Oli järelikult hinge ja südamesse pugenud sündmus.

Rahvariided

Rahvariidenäitus sai üle vaadatud. Mis muud oskangi öelda. Uhke värk. Esiemad olid ikka virkade näppude ja hea maitsega.
Näituse kõige " nooremad" rahvariided pidid olema 100 aastased. Respekt.

Ja siit siis tuleb ports minu poolt tekitatud udukogusid:

Püüdsin tähelepanu pöörata ka aksessuaaridele. Kindad, sallid, sokid, kotid...

Ehk oskan sobitada mõnda eset ja mustrit enda garderoobi.