Eesti Rahva Muuseum

Pühapäeval käisime ERM-is. Suhteliselt äkkotsus. Mees oli küll juba varem rääkinud, et tahaks minna, mina aga olin sooja maa soovide lainel ja ei suutnud kodumaistele ettevõtmistele ümber orienteeruda.
No aga kuna laupäeval sai reis välja valitud ja reisikaaslane leitud, siis pühapäeval oli mu vaimul võimalus juba ka mehe reisisooviga kaasa minna.
Niisiis, ERM.
Kaks tundi sõitu ja seal ta oligi, hall betoonist ja klaasitaolisest materjalist pikk madal ehitis halli taeva all. Haljastuseks ümberringi kõrged kodumaised umbrohud. Loodusega kooskõlas, eksole!

Kaugelt jättis veidi masendava mulje, kuid päikeses oleks kindlasti tänapäevane moodne ja lihtne arhidektuur särada saanud.

Jõudsime kohale kella kaheteistkümne paiku. Rahvast ikka juba natuke oli, kuigi suhteliselt vähe. Aga ärgem unustagem, et puhkepäeva hommik ju.

Kogu maja pilet maksis 14.-, pensionäril 10.- euri. Mehe osaline töövõimetus andis talle soodustust.

Kuna pikk sõit selja taga ja minu hommikune heeringavõileibki juba energiaandjana kehtetuks muutunud, läksime kõigepealt piletimüügi letis soovitatud kohvikusse einestama. (Restoranis pidi olema pikk toidu ooteaeg ja toit ka kallis).
Tõstsime buffet valikust omale maitsekohast toitu taldriku kuhjaga täis. Tõuget selleks andis eelkõige tühi kõht aga ka teenindajast nn asjapulk, meeldiva olemisega naisterahvas, kes ütles, et tõstke, tõstke julgesti, toitu on palju ja kui palju toitu taldrikul on, pole oluline, hind (7.-) ju üks. No seepeale tagasihoidlikkusega ei hakanudki hiilgama.
Toit oli maitsev, kõhu sai väga täis.

Sukeldusime näitusesaalidesse.

Nähtust veidi pikemalt pajataksin järgmises, nö pildipostituses.

Kokkuvõtteks niipalju, et oli väga-väga-väga huvitav. Keskeas vanainimese jaoks siiski liialt eklektiline.
Käisime läbi kõik näituste saalid:
Püsinäitused "Kohtumised" ja "Uurali kaja".
Ajutise näituse "Rahvarõivas on norm. Igal ajal".
Galeriis näituse "Inimesed".

Rahvariiete näituse külastus jäi viimaseks. Enne seda käisime veel korra kohvikus end kosutamas. Ostetud koogid ja kohvi olid väga maitsvad.

Kui hakkasime lahkuma, kohtusime fuajees (või kuidas iganes seda suurt eessaali nimetada) veel sõbraliku töötajaga. Temaga juteldes selgus, et sealsamas lähedal on 2 Anu Raua vaipa ja püsinäituse "Kohtumised" osas ka vaibanäitus. Vaibahuvilisena ning Anu Raua fännina vaatasime tema vaibad üle ning seejärel läks mees autosse, mina veelkord tagasi püsinäituse osasse vaipu vaatama.

Olime ERM-is kokku 5 tundi. Vaatasime üle kõik näitused. Muljed on nii-ja naasugused. Infot on lõppkokkuvõttes kohutavalt palju. Mõistlikum oleks osade kaupa vaadata. Et kord üht näitust ja siis mõne aja pärast teist jne. Aga kui elad ERM-ist paari tunni autosõidu kaugusel, siis nii lihtne polegi oma aega jagada. Seetõttu võtsime meie ka kogu maja korraga ette.

"Kohtumised" osas on umbne ja minusuguse lõhnatundliku allergilise inimese jaoks ebameeldiv lõhn. Kuid kuna pilt kohe eest ära minema ei hakanud, pidasin siiski vastu. Huvitav oli ju. Kuigi jah, tõsi küll, nii mõndagi (või suurem osa?) jäi lihtsalt korralikumalt vaatamata, sai vaid pilguga üle riivatud. Ja nagu elu näitas, vaipade osa, mis mind tegelikult väga huvitas, jäi hoopis kahe silma vahele.

Õhtul sain oma haigushoo kätte. Väga karmilt.
Kui jälle mõtlemisvõimeline olin, mõtlesin, et kas see oli seda väärt? ERM-i külastus hirmsa haigushoo hinnaga?
Ju siis oli.
Aga kui satungi sinna veelkord, siis püsinäituse "Kohtumised" osasse vist ikkagi enam ei lähe.