Sitsiilia. Esimene päev

Varahommik Eestimaal. Vihma sajab juba mitmendat päeva. Hall, sompus ja udune. Ärasöit kell neli. Lennujaamas kohtusime reisikaaslasega esimest korda silmast silma. Tore!
Kella kuuene lend Vilniusse väljus ligemale pool tundi hiljem. Vilniuses enam passima ei pidanud, istusime kohe ymber Catania lennule. Veidi yle kolme tunni ja silmapiirile ilmus Etna. Must mägi kaugelt ja körgelt, st lennukist vaadatult. Aga vöimas mägi.
 Olin tellinud lennukis toitlustuse. Ja nagu elu näitas, öieti tegin. Mahatulek, pagasi ootamine, transfeer lennujaamast hotelli...köik vöttis aega ja isegi peale lennukitoitu oli löpuks hotelli jöudes köht tyhi. Ettenägeliku inimesena olid kohvris kaasas singileivad ja saiakesed. Tegime kohvi ja see päästis palju me maailmast.

Esimesed muljed:
Peale vihmast ja jahedat Eestimaad oli naljakas kogeda, et vaid möne lennutunni kaugusel on soe-soe-soe ja päikseline. Palju valgust. Ma armastan valgust. Minu jaoks on kodused hämarad sygis- ja talvepäevad ysna rasked.
Transfeeril lennujaamast hotellini nägime juba maastikku. Söit oli kaunis pikk. Suured vöimsad kaktused haljastuses. Pikkade rivide kaupa! Kaktustefänni syda pöksus röömsasti. Majad mööda mäekylgi ronimas. Kohati körbenud maastik.
Hubane hotell. Rödu kylgvaatega merele.
Letojanni. Pisike linnake. Enamasti vaid mereäärne tänav turistide päralt. Kohalikke on ohtralt ja nad elavad turistide körval mönusalt oma elu. Nägime, kuidas puuviljaauto söitis maja ette, teisel korral elav pereema pani korvi raha, lasi nööriga korvi alla. Myyja vöttis raha ja asetas korvi soovitud kauba. Kaup korviga tömmati yles tagasi, viisakad tänusönad, ja auto söitis järgmise maja ette.
Aga yldiselt oli linnake vaikne. Kella kahe ja kolme ja nelja paiku kui me seal ringi vaatasime. Liiklust peaaegu yldse mitte ja inimesigi vaid yksikuid. Siesta aeg. Meie aga nautisime soojust.
Hiljem käisime kohalikus kirikus ja kaubatänaval. Sisseoste veel ei teinud.
Ujumas käisime. Vesi oli selge, läbipaistev ja soe. Kiiresti läks sygavaks.
Öhtusöök hotellis oli omaette elamus.
Köhud olid kella poole kaheksaks juba päris tyhjad. Salatit kuhjasime taldriku täis. Maitsev. Ja köhtki sai täis. Aga siis selgus, et... kas lasanje vöi supp? Valisime lasanje. Suus sulava. Köht oli kyll täis, kuid nii maitsvat rooga oli patt taldrikutele jätta. Imekiiresti asendati tyhjaks söödud lasanjetaldrikud praeportsudega. Mis vöimatu, see vöimatu! Suutsin vaid huvitava maitsega tundmatut taime koos praekastmega syya. Magustoidu ajaks lasime lihtsalt jalga.
Pikk päev selja taga, uitasime siiski veel natuke öhtuses linnakeses ringi. Aga palju enam ei jaksanud. Reisikaaslane läks tuttu, mina tulin hotelli fuajeesse kodustega suhtlema ja blogima. Wifi on vaid hotelli fuajees.
Pilte on ka möned, kuid need lisan peale reisi.